Minu Ghana kirjutamisest

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!

Advertisements

4 responses to “Minu Ghana kirjutamisest

  1. Mina ka ostsin täna!
    Olen päris suur “Minu” sarja lugeja ning täna läksin jälle uut raamatut otsima. Tükk aega lappasin seda riiulit, kuni Ghanat nägin ja kohe otsustanud olin, sest häbiväärselt vähe on Aafrika kohta kirjutatud selles sarjas. Kui ost sooritatud, hakkasin alles vaatama, kes on autor ja olin üsna kindel, et Sina see oled 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s