Yksikute jõululiste varjupaik
Kuskil novembris tuli Annaliese mulle pakkuma, et nemad Jõulude ajal perega LAVi reisivad ja ma võiks detsember-Jaanuar nende majas elada, sõpradega basseini serval Jõulu tähistada ja nende koera-kassi toita. Võtsin pakkumise vastu teadmisega, et jõuluõhtu veedan basseini serval ilmselt üksi – kõik ju reisivad jõuluks koju… Lucia, Aqua, Mohamed…… KõIK!!!!
Kui mõne uue tuttava sobitasin siis vestluse algusfraasides poetasin tihti küsimuse ega värske tuttav juhuslikult Jõule Accras ei veeda. Vastused olid enamasti: “No I will be in New Zealand!” “No I travel back home!” ” No I will be in India!” “No, my flight to England is on 17th!” Ok selge. Jõulud üksi.
WRONG! Varsti tutvusin ma oma Itaalia armastusega, ma küll esiti kutile suhte arengus suurt lootust ei andnud aga sellest hoolimata jalutas ta samal päeval kui olin lõpuks nõustunud temaga veel kokku saama, reisibüroosse ja tühistas oma lennu tagasi koju, mis muidu oleks toimunud juba kahe nädala pärast. Jõulud basseini kaldal nägusa kuid verinoore Itaalia/Liibüa kutiga – mhmmmm pole paha 
!!!
Jõulugrill bassa ääres 
Mõnna!
Nädal hiljem teatas Lucia, et tema praegu siiski koju ei lenda ja veedab Jõulud minuga Accras.
Cool!!!
Värskelt uude majja kolinud saind teate, et Mohamed leidis uue töö Accras ja loobub seega pakkumisest Saudi Araabias ja jääb ka Jõule meiega veetma – temale on see siis esimene kord tähistada Jõule. Samuti ei ole kunagi varem Jõule pidanud India kutt Sahil, kes kas ka Accrasse jääb ja meie Jõululauda tuleb.
Hahhaaaa ei ole enam minu Jõulud nii üksikud midagi.
Siis hakkas teated tulema tõelistest hädalistest.
David – USA kutt, kes kaks nädalat tagasi kolis Aqua ja Emmaga ühte majja elama, aint et Aqua ja Emma sõidavad koju… mis siin ikka mõelda – kutsusime enda seltsi.
Ja Brasiilia tsikk – Nähtavasti ainuke Brasiillanna, kes see aasta Jõuluks koju ei sõida – mis siis ikka Tatiana meie Jõulu nimekirja.
Mani – Ukrainia kutt, aaaaaaaaaaaaaaaaah! Kuidas me tema üksi jätame, ja kutse teele saigi.
Ling, või Tzing..või Jing – no misiganes ta nimi on aga see Hiina tsikk, kes äsja laekus ja Accras veel kedagi ei tunne. Listi. Jang??? Aaaah keda huvitab, mis see nimi oli..
Ja veel Esther(Singapur) ja Maro(Liibanon) ja Damien (Trinidad) ja…
ennem kui arugi sain olin korraldamas Jõulusöömat 12nele inimesele. 100% kindel ei ole, kas seda pidasid ülemused silmas kui lubasid mõned sõbrad nende poole külla kutsuda. Loodetavasti )
Jõulumenüü: See söök, mida Lucia ema tavaliselt Slovakkias Jõuluks kokkab ja kartuli salat ning mõned suupisted näiteks Viinavahuga kalasuupisted? Retsept kõlab piisavalt jõukohaselt isegi minusugusele algajale kokkajale
meie tänaõhtune peopaik
Estonia!!! Holland!!! Ghana!!!
On yks Hollandist pärit tuttav siin Ghanas, kes iga kord kui mind samasse pubisse v6i baari sisenemas näeb röögatab yle saali “Estoniaaaa!” Yks lõbus reedeõhtu võtsin taaskord punti Ghanas redutavad kolm Eesti poissi (need oranzhide särkidega) ja liitusin meie rahvusvahelise sõpruskonnaga Epose katusebaaris. Kiire tutvustusring Eesti poistele: “Seda saksa tsikki ma väga ei tunne… aga seal istub päris hea s6brants Singapurist, kes deidib selle Liibanoni kutiga ja taamal paistab Brasiilia… jne” Njaa ja juba ma jäingi laua otsas trimpavale Hollandile silma, kes seepeale kargas koos Liibanoniga pysti ja röögatas yle Epose “EEEE-STO-NI-AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!” Ahhaaaa aga seekord oli ju Eesti esindus tugev. Kargasid meie kandi poisid seepeale juubeldades pysti ja näitasid mis suudavad – õlleklaasid põhjani! Ja vastu karjumiseks läkski: “Holland!!!!!!! Japan!!!!!! Germany!!!! GHAAAAAAAAAAA-NAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!”
Pärast seda me olime kõik hästi korralikud, seltskonnaga liikusime edasi Duplexisse, kus tantsisime pisut ning tegime väiksed dringid. Pidasime kõik ennast väga hästi üleval ning jõudsime järgmisel hommikul probleemideta tööle! Tõestav pildimaterjal selle kohta kahjuks puudub….
Aga see ei ole mitte viimane postitus sarjast teised Eestlased Ghanas….
Kasiino tulu
Eelmine neljapäev käisin Leedukatega kasiinos. Jah ma tean, et esivanemad praegu tahaks mind tutistada selle lause peale. Me ei läinud tegelt kasiinosse mängima nn mängimise pärast vaid puht majanduslikelt põhjustel. Nimelt seal söök ja jook tasuta. Noh päris nii ei ole, et igale ringi luusijale pistetakse klaas pihku aga kui teed nägu, et “jajah tulin kyll oma palka siin laiaks lööma” saad tasuta, misiganes neil menüüs.
Ja nii me siis arvutasime, et kui me sada dollarit kamba peale ära jagame ja väikeste panustega kasiinos mängime ning sööki-jooki naudime, tuleb odavam kui kuskile kluppi minna ja seal kokse osta. Mõeldud tehtud, sain võõrustaja sajast dollarist osa pundi zhetoonide näol ja istusin laua taha. Minule tuttavat mängu “Texas Holdem” ei olnud, nii tuli leppida “Punase-Mustaga”. Suht igav lahmimine tegelt – lihtsalt arutled, mis number pole ammu olnud ja mis värv võiks nüüd esineda ja muudkui panustad.
Mina polnud seda mängu kunagi varem mänginud, seega ei saanud ma erkaanil vuravatest külmadest ja soojadest numbritest mõhkugi aru vaid tegin kõhutunde ja oma enda loogika järgi. Kui zhetoonide hunnik mu nina ees omajagu kasvanud oli, tuli võõrustaja ja korjas oma alginvesteeringu ära.
Kasiino laua küljes on toredad kotikesed kuhu saab vajadusel zhetoone eraldada -cool, kasutasin võimalust ja eraldasin sinna aeg ajalt võidetud zhetoone. Hiljem anti letist nende vastu 170 dollarit. Leedukas, oli oma alginvesteeringu tagasi saanud niiet see summa jäi mulle – cool Olidki näpud põhjas tegelt.
Kohalik ja vähem kohalik nädalavahetus!
Kaks nädalat tagasi laekus värske intern Dubaist kes kohe meie sõprusgruppi sobitus. Hoolimata oma esialgsest kodutu staatusest vaimustus ta Ghanast täiega: “Milline loodus, millised inimesed, millised naised, milline kultuur, milline ööelu – wow! Aafrika!” Ja loomulikult tahtis ta, et me talle kohe kõiki ajaveetmise võimalusi tutvustaks. Mõtlesime ta siis nädalavahetusel Champsi kutsuda. “But smth local, please – I love local people, I want to something very local! I want to feel that local touch!” Esitati tingimus. Ok, Champsi järelikult ei lähe. Hästi oli, et kõnealusel nädalavahetusel toimus Cape Coasti festival, mis tähendas seda, et linn oli yks suur pidu – päeval tänati kõiki jumalaid, kaasaarvatud The God ja öösel on pidu tänavatel – mis saaks olla veel parem kohalik kultuuriüritus?
Cape Coasti sõitsime Tro-Troga, väljumispunktiga Kaneshie. Ei mitte selle moodsa konditsioneriud Tro-Troga. Bussi otsides, esitati mulle hirmunud küsimus: “Are you sure about this?” Ma saan aru, et see prügine ja lagane segadus väga bussijaama ei meenutanud aga noh kohalik “touch-I” pidi sealt kyll kätte saama.
Hotelli me nii hilja Cape-I jõudes ei saanud aga leidsime tasuta ulualuse Cape Coasti ülikooli tudengimajast. Esimesel õhtul oli isegi voolav vesi olemas, järgmine päev tuli leppida ämbri-dushiga. Jagatud wc ja pesemisvõimalus, tuld sees ei olnud aga ukse sai ju alati lahti jätta – ühesõnaga selline kohalik värk. Oösel pidutsesime kohalikega tänavatel – st rüselesime hip-hopi saatel rahvamassis ja katsusime Ghanalaste armastatud paaritustantsust võimalikult väheste vigastustega välja tulla.
Pühapäeva hommikul küsisin muljeid.
“It was way too local, can we do something for forigners only now?”
Kylastaja One Stone'is
Mulle sobis.
Hommiksöök Oasies (Korralik rannaresort) ja jalutuskäik mere ääres.
Enne bussile minekut hüppasime läbi ka One Stone’ist, ning sealsed rastad suutsid Ali uuesti naerma panna ja taastada usu kohalike “cool” olemisse.
Järgmise nädalavahetuse veetsime juba suurema seltskonnaga Kokrobitel.
Nimelt oli programmis Leedulannast rastatsiki sünna!
Pisut parem eelarve, pisut parem majutus ja pisut vingem seltskond: välismaalased ja kohalikud rastad. Nii on parem
seal me peatusime
Ghanas on hotellipidajate hulgas üpris popp ehitada mitte maja paljude tubadega vaid hoovi peale palju majakesi. selles majakeses peatus meie kamp.
nummmikas!
njaa ja “tubade” vahel jooksid ringi ahvid ja pärast me leidsime maja tagant nende puu ka üles.
ahvipuu
rannajalka
jalka
Seekord ma võtsin jalkamängust osa pealtvaatajana!
Ali ja Leedulanna Aqua jälle kohalikega sotsialiseerumas
Hehhe, alati säravad Kreeklased +1 fänn.
Mulle tegelt soovitati mitte nii palju pidu-pidu postitusi avaldada. Et halb marketing kui tahan, et välismin mul Eestisse pöörduda aitaks. Aga no kamoon! Kuidas ma seda kõike teiega ei jaga? Ja lugesin kokku – no ei ole, et ainult pidudest kirjutan!
Prantsuse huumor
Laupäeval viidi mind õige peenesse prantsuse restorani Accras – Le Tandem. Olin sellest kohast varem palju positiivset kuulnud aga mitte kunagi seal käinud – sest ise nii vihane oma rahakoti peale ei ole, et kolme käigu eest ca 1200 krooni nägu tahaks välja käia. Nyyd siis leidsin ühe, kes oli rõõmus võimaluse üle, mulle see lõbu kinni maksta.
Restoran asus kyll peenes linnajaos, kuid tänavate rägastikku nii hästi peidetult, et sinna omal käel tagasi minemiseks vajan korralikku linna kaarti ja navigatsiooni seadet. Kliendigrupile “juhuslik mööduja” see paik küll loota ei saa. Sest kui sealt keegi juhuslikult mööduma juhtub siis see keegi ei ole seal kandis mitte kõhutäit otsimas vaid ta lihtsalt elab kuskil Cantonmentsis ja on kodutee lootusetult ära kaotanud.
Restorani esine parkla ja aed on armsalt hubane. Teerajad pargis ääristatud ninapidi mulda pistetud veinipudelitega. Siseneme restorani, kus omanik ise klientide heaolu eest hoolitseb. Mu kaaslane tutvustab mind omanikule, tervitame kättpidi. Järsku omanik naeratab ja lausub: “By the way, this is a gay bar!” ning suudleb nende sõnade peale mu kaaslast.
Seni kuni meie laud valmis saab istume baaris naudime veini ja suupisteid. Vaatan ringi – suurepärane atmosfäär, restoran on tegelikult väga pisike – vaid paar lauda. Kliendid viimaseni üles löödud – pintsakutes ja õhtukleitides. Kelnerid kenasti riietatud – iga detail paigas. Ja nende keskel ringi siblimas omanik, – prantslane, kel seljas sportilik pusa, mille seljapeal ilutseb suur number 3 ja selle all kiri England???
Esitame tellimuse. Varsti saamegi lauda ymber kolida. Söök oli vapustav. Yhel hetkel jalutab omanik meie laua juurde, uurib kuidas maitseb, ajab juttu ja võtab nii kui muuseas meie eelroa taldrikult näpuvahele praetud kalmaari ja pistab põske. Kiidab, et on tõesti hea ja liigub siis järgmise laua juurde.
Kogemus, mis jääb mulle kauaks meelde – ja mitte pelgalt hea toidu ja meeldiva atmosfääri tõttu!
