Eestlased Ghanas!!!!
Hei, kõik Eestlased Ghanas, kellel lähiajal konsulaarteenuseid võiks vaja minna võtke minuga ühendust +233 201 190 194 (ehk 020 1190 194)!
Nimelt on järgmisel nädalal (12-14.juuli) siin Eesti konsulaarametnik, kes saab võtta sõrmejälgi, passitaotlusi jne.
Niiet Ghanas resideeruvad Eestlased – visake pilk oma passi aegumise kuupäevale, ehk on see hea võimalus ka teile!
Andke oma soovidest-vajadustest aegsasti teada, et ametnik teaks Teisipäeval vajalikud dokumendid kaasa võtta!
Ma tean, et Eestlasi on siin oma jagu – kahjuks ei ole mul kõiki telefoninumbreid… 
Nina püsti!
Umbes kuu aega tagasi siinse sõpruskonnaga õhtusöögilauas istudes luges keegi kokku, et kohal on 16 rahvust. Seejärel hakkasime vaatama iga riigi esindatust eraldi – hindud oma kolme olid kõige tugevamas koosseisus. Nii nad siis sõbralikult rinda kummi ajasid, et nende kogukond kõige tugevam on. Aga eelmine reede laekus siis juurde veel üks Eesti kutt ja pühapäeva õhtul järgmine. Mõlemad jäävad aastaks ajaks ja on igati vahvad tegelased. Niiet kui järgmine kord meie äge sõpruskond koos miskit ette võtab on Eesti esindus vähemalt 3 ning kui Paulina Accrast üles otsida on meid suisa 4. Aga India rahvaarv on CIA World Facktbook’i andmetel 1,189,172,906….. 
How many there is Estonians in Ghana now? Plenty!!!! :)
Ligi 3 nädalat tagasi sain Ghana MTN numbrilt Eestikeelse telefonikõne… ehheeee…!!!
Helistajaks oli Marko. Eesti kutt, kes värskelt sama päeva hommikult Accras lennukilt maha oli astunud. Mis siin pikalt ikka mõelda, leppisime et kohtume mõne tunni pärast Venuses (no kus siis veel, eks?)
Esimene mulje näost näkku kohtumisel: “Aaaaapppppi see kutt ei räägi ju üldse!!!!” Aga siis meenus Eestlaste kohta käiv vanasõna “Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” Ja nii oligi, kui jutulõng lahti läks sain teada palju huvitavat tema hämmastavatest tegemistest. C’mon lennata Lääne Aafrikasse, et matuseid uurida on ikka suht hämmastav. Ja ei tee ta seda nimelt mitte esimest korda… Aaaaaahhhh?!?!!! Igastahes teadis Marko rääkida, et seal piirkonnas kuhu ta läheb on just matuste hooaeg alanud ja ta kavatseb osa võtta kõikidest sel ajal menüüs olevatest matustest. Eelmine kord kui ta Ghanas oli osales ta seitsmel matusel. Wow!!! Olles poole silmaga siin matuseid kõrvalt näinud tean järeldada, et tüüp hakkab palju pidu saama. Nimelt korraldatakse siin kellegi matmise puhuks üks korralik 3-4 päevane pidu, mida eelnevalt reklaamitakse nelja värvi prindi reklaampostritel. Noh linnas on vähemalt nii… eks külaelu kuhu Marko läheb pisut ikka erineb…
Mina kippusin tantsule ja nii sai Venusest hiljem edasi mindud Duplexisse. Jõudsime sinna kingakarbiks kutsutud öökluppi üpris vara ja nii jäi mul aega Markole tutvustava tiiru tegemiseks. “See on see tüüp kes töötab seal, ja see omab toda baari seal,aaah ja ne se eon mu klient.. see kamp on sealt pärit, näe Leedukad… jne”
Marko: “Sa tunned vist kõiki, kes siin on?”
Mina: “Tunnen – no suht koht tean põhimõtterliselt kõiki siin jah…. aa ei… see paarike, kus see blond tüdruk… noh need praegu sisse astusid… mhmm…. ma näen esimest korda!”
Vaevalt olin selle lause lõpetanud kui saali teises otsas hängiv Leedu poiss Saulius minu juurde tormas: “Come!” tirib mu uustulnukatest paari juurde ja lausub blondiinile: “Hey, Estonian – meet one more Estonian…” “Two more Estonians!” täiendan Markole osutades.
No, mis välja tuli – Eestist pärit Paulina on juba kaks aastat minuga samas linnas elanud. Tõesti viimane aeg tutvumiseks
väga tore õhtu oli. Hea meelega oleks rohkem Markoga chillind aga mu Itaalia/Liibüa silmarõõm laekus kohale ja hakkas tähelepanu nõudma – mis seal ikka
Nädal hiljem chillin Luciaga kontserdil. Helistab Marko, keda ma ammu olin arvanud Põhja-Ghanas matustel olevat. “Me oleme Alliance Francaises – tule kohe siia, ma tektsin sulle koordinaadid aga sa hakka juba taksot v6tma, KOHE!” No super kontsert oli käimas ja ei olnud aega raisata. Minu jaoks tähendas super kontsert, et muu mudru hulgas oli oodata lavale astumas kahte väga head artisti. Canoe kontserdist meelde jäänud Efya ning rahvusvaehliselt tuntud lahe kuju Wanlov the Kubolor. Peale mingit suht mõttetuid hip-hopi vendi püüdsin ma lisa lugu välja röökida, et Markole takso sõidu aega võita ennem kui lemmikud lavale asutavad.
Varsti ta jõudiski ning sai kuulda nii Hip-Hopi, Reggaet kui ka õhtu naelu Efyat ning Wanlovi. Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah!!!! Wanlov – njaaa kohalikule publikule tema tutvustamist ei vajanud.
6htu juht: “And now let me introduce you….” Paljasjalgne Wanlov hiilib lavale.
Public: “Woaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah!!!!!!!!!”
6htu juht: “Ok I dont need to introduce….”
Minu silmarõõm Andre muidugi ei mõistnud, miks mulle ja kõigile teistele naistele see Wanlov nii hirmsasti peale läheb – laulda ta ju ei oska… No kuidas ei oska????? misasja, kurat!!! Tema fännatud hip-hopparid hoopis ei oska… !!!
Emmmm kas ma mainisin, et Wanlov põhimõtteliselt ei kanna jalavarje ega pesu ja muidu? Niie esinemise ajal oli tema kaunis keha õhukese Ghana lipu sisse mähitud, millest väga aimatavalt kumas läbi khm…hõkm… keskendumisraskused?
Lahe kontsert oli. Pärast jälle kingakarbikluppi st Duplexisse Marko, Lucia ja Andrega.
Esmaspäeva hommikuks laekus veel Põhja-Ghanast Eesti tüdruk Irita, kelle ennem lennukile lubamist Lucia korraks Takoradisse vedas. Kui kõik lennud plaanipäraselt lähevad jõuab ta täna Eestisse tagasi. Jõudu sinna hangede vahele!!!!
Estonia!!! Holland!!! Ghana!!!
On yks Hollandist pärit tuttav siin Ghanas, kes iga kord kui mind samasse pubisse v6i baari sisenemas näeb röögatab yle saali “Estoniaaaa!” Yks lõbus reedeõhtu võtsin taaskord punti Ghanas redutavad kolm Eesti poissi (need oranzhide särkidega) ja liitusin meie rahvusvahelise sõpruskonnaga Epose katusebaaris. Kiire tutvustusring Eesti poistele: “Seda saksa tsikki ma väga ei tunne… aga seal istub päris hea s6brants Singapurist, kes deidib selle Liibanoni kutiga ja taamal paistab Brasiilia… jne” Njaa ja juba ma jäingi laua otsas trimpavale Hollandile silma, kes seepeale kargas koos Liibanoniga pysti ja röögatas yle Epose “EEEE-STO-NI-AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!” Ahhaaaa aga seekord oli ju Eesti esindus tugev. Kargasid meie kandi poisid seepeale juubeldades pysti ja näitasid mis suudavad – õlleklaasid põhjani! Ja vastu karjumiseks läkski: “Holland!!!!!!! Japan!!!!!! Germany!!!! GHAAAAAAAAAAA-NAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!”
Pärast seda me olime kõik hästi korralikud, seltskonnaga liikusime edasi Duplexisse, kus tantsisime pisut ning tegime väiksed dringid. Pidasime kõik ennast väga hästi üleval ning jõudsime järgmisel hommikul probleemideta tööle! Tõestav pildimaterjal selle kohta kahjuks puudub….
Aga see ei ole mitte viimane postitus sarjast teised Eestlased Ghanas…. 
3 Eestlast oranžide särkidega
Muidugi te, lugejad, märkasite et minu viimase postituse all Eestlased oma Ghana kontakti levitasid. No loogiline, et seda kommentaari nähes ma kaua ei mõelnud – võtsin telefoni ja helistasin.
Sain teada, et kutid veedavad aega Golden Tulip (Accra esimeses nelja tärni) hotellis ning on seda teinud juba viimased mitu päeva ja nüüd kopp ees sellest kohast ja võiks kokku saada ja kuskile sööma minna ja üldse, ning et neil on autojuht, kes neid mööda Accrat ringi sõidutab. “Kurat, jälle mingid rikkurid.” – mõtlen “Teadagi, kus sellised süüa ja chillida tahavad”. Vaatan kriitilise pilguga rõivastuse üle, kiikan rahakotti ning arvutan, et kui ma ise võtan mingi lihtsama prae ja eelroa jätan vahele siis saab ehk kaasas oleva ca 450 krooniga hakkama. Joon mahla. (Need peened kohad kuhu Golden Tulipis chillivaid tegelasi viia kõlbab on paganama kallid siin.) Kirun uuesti mõttes asjaolu, et jälle mingite “Blingi-Bling”i vendadega kokku jooksen ja selgitan härradele, et mina 5ni pean tööl olema aga peale seda saan Golden Tulipi kanti sõita küll – Eesti keelt ju vahelduseks rääkida siiski tahaks, maksku see õhtu mis maksab…
Tüübid siis vastu, et ok nemad tulevad hoopis selleks ajaks Achimotasse, minu töökoha kanti ja chillivad siin kuni ma valmis saan ja et siis õhtustame kuskil Achimotas. Mõttes: “Aaaaaaaapi! Siin ei ole ju peeneid kohti!!! hea küll – tegeleb selle probleemiga hiljem.” Juhtnöörid antud ja ootele.
Mõned minutid ennem viit tuiskan kontori treppidest alla, samal ajal läbi telefoni uurides milline nende auto välja näeb. Saan vastuseks: “Me oleme nende oranžide särkidega!”
Väravateni jõudnud leian eest kardetud “bling-bling”i vendade asemel kolm täiesti normaalset orangesärklast. Ja kuhu mujale kui oma lemmikbaari Venusesse ma selle kamba viisin Hiljem chillisime minu verandal ja kohalikus spotbaaris.
Et kui kolmap (või oli see neljap) viisin seltskonna mina oma lemmikbaari siis pühapäeval võtsid nemad minu randa kaasa.
Kokrobitel tervitas kohalik rastavend meie kampa sõnadega “Meeldiv kohtuda!” Wow.
