Mustad J6ulud :)
Oleksin vist selle J6ulu faktori sootuks ära unustanud, kui eile sellist venda kohanud poleks 
))
Zaini reklaami tootmise galerii
Reklaami ennast vaata eelmisest postitusest.
Kuidas me Ghanasse kolisime – pildireportaazh vol. 4
Pildid tripi päris algusest: Itaalia, Monaco, Hispaania, Maroko.
-
- Selle ülevoolava jõe nahka Marokos läks vist üks rattalaager meil küll
-
- Maroko – politsei kontrollpunkt
-
- Tarifalt sebitud kartulipüreesupp läks Marokos käiku
-
- Niimoodi ma hoian supikeetmisest kõrvale
-
- Meile salam aleikum soovinud naine on juba künka taha kadunud
-
- Siis kui me ootasime, millal Marbella õgi-ennast-surnuks-buffet avatakse. Ei avatudki see päev.
-
- Kui silmapiirini lähete, leiate kohviku
-
- Meie lähistele ankrusse jäänud sakslaste Wohnmobil
-
- Raksutatud apelsinid valmivad kapotil
-
- Andres kirjutab reisikirja, aga teistele ei näita
-
- Granada hommikud olid meil kohati sellised
-
- Kitsad tänavad vanas juudi linnajaos
-
- Vaade veitsa kõrgema mätta otsast
-
- Monaco on oma tasandite paljususe juures peaaegu nagu 4D ruumiinstallatsioon
-
- Itaalia ilma päikeseta — senza sole mio
Kuidas me Ghanasse kolisime – Pildireportaazh vol. 3
Siis kui me 20 tundi piirialas ootasime, et ka auto Ghanasse saaks.
-
- Tro-tro Burkina-Fasos
-
- Universaalveok
-
- BF
-
- Burkina kuju
-
- Hommik BF/GH piiripunktis
-
- Piiri aarest hommikukohvi otsimas
-
- Yle pika aja naeb inglisekeelset menyyd
-
- Taksopark
-
- Buss Ghanas
-
- Maante Ghanas
-
- Labi linna
-
- Killer
-
- Tankimispeatus Ghanas
-
- Mozhee bensiinijaamas…
-
- Grillbaar Ghanas, piiri aares
Kuidas me Ghanasse kolisime – pildireportaazh vol. 2
Pildimaterjal Mauritaaniast ja Malist!
Mauritaanias
Mauritaania
Lähemale ei lastud
Kaamlitega on nagu miraazhiga — sina lähed lähemale, aga tema liigub eest ära. Kaamlid ja miraazhid ei ole eriti seltskondlikud ning mingil momendil nad lasevad sootuks varvast. Kuni viimase hetkeni üritavad nad sind vastu vaadata stiilis “mis jõllad, paks” või midagi sellist.
Maantee kaamleid ei sega. Keegi on keset kõrbe musta triibu vedanud — no ja mis siis. Liiva on ju piisavalt. Ja kõrbetarna. Tahan, näsin tarna; tahan, lähen üle musta triibu; tahan, jõllitan vastu. Aega on mitte nagu muda, vaid nagu liiva.
Temal kiiret ei olnud
Nouakchotti eeslinn
Nouakchott
njah
Pärastlõunased harrastused
Päris nii ei olnud, et “kargan vabal ajal prügikasti”, aga kõrval asuvasse, marokaanide peetavasse söögikohta see loom ka einestama ei tulnud. Meie läksime. Muuhulgas sõitis hetk hiljem meist mööda KuduExpeditions ja paar tsiklivenda ei pidanud isegi paljuks käppa visata.
Jarjekordne ebaõnnestunud katse Afrika teedekaarti soetada
Varemed
Mali
Kes on Aafrikasse eesliks sattunud, peab teatud asjadega arvestama. Näiteks sellega, et ta ei saa kunagi teada, miks talle kaigast antakse. Ei loe, kui kiiresti või aeglaselt ta enda koormat veab, üks on kindel: kaigast ta saab. See on nagu mingi rutiin eeslimehele: tõsta kaigas ja äsada. Ilma mõtlemata, ilma mingi põhjuseta. Tõstad lihtsalt käe ja udjad. Kes liiga palju mõtleb, see eeslimeheks ei saa — kindel värk.
Eeslile gaasi
Siis, kui me telgi alt skorpioni leidsime
Enne seda, kui me skorpioni leidsime, leidsid külaelanikud meid. Tulid paari kaupa uudistama ja kaduud küsima. Me tavaliselt ei kaduutanud, st ei jaganud kingitusi. Näiteks põhjusel, et kui sa ühele annad, pead teisele ka andma, aga neid teisi on enamasti 10…20, mis teeb asja keeruliseks. Seekord me neile lõpuks midagi andsime. Aga suhteliselt täbar on autosse pakkida kogu oma matkavarustust, samal ajal kui mingi kamp pealt vaatab ja silmadega seda kõike sööb. Sa oled valge, sulle on PANK otsaesisele kirjutatud ja sul tekib asju iseenesest juurde, liiatigi sul ei ole kõiki su asju niikuinii vaja — niimoodi paistad sa aafriklaste poole pealt vaadates. Piinlik lugu, mida kuidagi ära seletada ei anna.
Tegelikult me ei tahtnud üldse külade läheduses ööbida, aga ükskõik kui tühja koha peale me öösel oma telki üles ei pannud, hommikul leidsime ikkagi ennast küla külje alt.
Tankimispeatus
Tegime stopi. Enne pimedat ja pärast tolmu. Kallasime kanistrid paaki ja asi tahe. Läksime öiste sõitude graafikusse tagasi, sest me arvasime, et meil on kiire. Mauritaania ja Mali maastikud on ilusad. Punased. Kiltmaadega, kohati poolkõrbelised, kohati savannidega. Kui ise sinna satute, katsuge nii ilusaid kohti ikka päevasel ajal läbida.
Mali - teel Bamakosse
Mali
Tee kõrbes, kõrb tee ääres
Kuidas me Ghanasse kolisime – pildireportaazh vol. 1
Lääne-Sahaaras
Asjad saavad teinekord otsa. Mingitel põhjustel juhtus, et Eesti Asi sai meie jaoks otsa ja oli vaja ära tulla. Ghanasse. Autoga. Kolme nädalaga.
Euroopa me läbisime mõnes mõttes Aafrikast ekstreemsemalt, sest noh… Euroopa kliima on ka ekstreemsem – eriti idas ja eriti märtsis. Aga Sahaara oli chill. Pärast kõigutavat laevasõitu Tarifast Tangeri. Pärast Maroko täistuubitud linnu ja ööd roolis. Ja pärast hommikust kohvi mingi bensiinijaama teemajas selgus, et Sahaara on jahe. Päike justkui kütab, aga efekt on näiline. Või siis sõnaselgelt: kui sa ennast korralikult riidesse ei pane, saad kopsupõletiku. Kopsti.
Me olime teinud kodudtööd küll, aga mingeid asju sa kas ei pane õigel ajal tähele või siis keegi ei kirjuta ega räägi neist. Me ei teadnud, et pidevad politsei check-pointid loendamatute variatsioonidega meilt midagi välja pressida muutuvad lõpuks rutiiniks. Või et miks on öised sõidud ohtlikud – mitte maanteeröövlite pärast, vaid sellepärast, millises olukorras on teed ja nendel liikuvad ollustised. Lääne-Aafrika ei ole klassikalises mõttes ohtlik. Nii me ööbisime bensiinijaama garaazhi pandud telgis ja saime kohalike jopedega sõbraks – moslemitega niimoodi lambist suhtlema hakata on hoopis teine tera kui Aafrika kristliku osa esindajatega.
Meil ei olnud aega – sellest on kõige rohkem kahju. Me kiirustasime kohta, kuhu me ei jõudnud. Kokkasime tossaval priimusel enda veidraid Euroopa sööke ja uskusime liiga palju seda kräppi, mida suvalised inimesed meile rääkisid. Mõnes mõttes võiks Hispaaniast Ghanasse sõita veel ühe korra, lihtsalt selle vahega, et ei allu väljapressimistele ega provokatsioonidele – lihtsalt teed vaikselt enda asja, sõidad vaikselt enda teed. Ja kui keegi käib pinda, siis ootad, kuni ta ära läheb. See oleks selline fokusseeritud enesekindlus.
Hispaanlased ja meie — spontaanne sõpruskond
Telklaager Lääne-Sahaaras
Telklaager Mauritaanias
Andres baarmani rollis
Pubi Lääne-Sahaaras
Pubisse me sattusime t2iesti syytute plaanidega – osta Coca Colat ja midagi hamba alla. Pubisid oli selles 6htuses ja s6dureid t2is kylas tegelikult rohkemgi, aga yhega neist oli n2iteks selline lugu, et kui parasjagu jalkat vaadatakse, siis teenindamist ei toimu. Novott. V6tsime siis k6rvalasuva. Krabasime autost enda joogi ja noad-kahvlid kaasa ja asi tahe. Tegime taadile korraliku k2ibe. Kui me valmis saime, oli jalka l6ppenud ja s6durid kadunud. Nii et kylaelanikud said rahulikult meid j6llitada – kuidas me asju pakime, autot tangime, j2lle autot tangime ja 2ra s6idame. Kusjuures v2ga 2ra me ei s6itnud. 5 km p2rast kyla keerasime k6rbe vahele ja panime laagri yles. Andres yritas enda iPodist Eesti muusikat m2ngida ja tegelikult j2i t2iesti arusaamatuks, kas see hispaanlastele yldse peale l2ks. Kuud ei olnud.
Liivaluites
Andres — konkistadoor
Selline serv on Aafrikal
Andres pildistab miniatuurset kõrbetaimestikku
Ettevaatust — kaameldamise oht
Tegelt on hoiatava märgi sisu “kaameldamise oht jaheda ilmaga”. Keskmisele Eesti suvele teeb Lääne-Sahaara vilu olek küll ära, aga nagu pildi pealt ka näha, ei olegi mul ju jopet ja salli.
Lääne-Sahaara / Mauritaania piiriala
Lääne-Sahaara / Mauritaania piiriala
Kohalik Mersu, mis meid Mauritaaniani juhatas
KuduExpeditions teel UK-st Senegali
KuduExpeditionsi tüüpidega me jooksime sama päeva jooksul mitu korda kokku. Kõigepealt tilkusid nad ükshaaval ühte Lääne-Sahaara bensiinijaama, milles oli kohvik. Tulid kohale, ütlesid, tere, rääkisid british`it, fikseerisid silmanurgast meie autonumbri ja tegid omad järeldused. Nad olid rentinud tsiklid, et läbi kiivrivisiiri oma silmaga Aafrikat vaadata. Varuosi vedav kamba peamehaanik soovitas meil Accrast kindlasti Milly`s Backjard üles otsida, mida meil – kahju küll – ei ole õnnestunud 3 kuu jooksul teha. Viimane kohtumine kudukatega toimus juba Mauritaanias, Nouadhibou ühes tsiviliseeritud tagahoovis. Majutust pakkuv kindlustuskompanii oli nii hästi paigutatud, et linna sisenenud välismaalased jooksid selle väravast üksteise järel lupsti sisse. Nägime seal shveitsi sakslasi ka, kes kohalikega prantsuse ja brittidega inglise keelt rääkisid. Nende enda dialekt kõlas nii jaburalt, et äratuntav oli ainult germaani keeltele omane struktuur.
Nouadhibou: tee autokindlustus meil ja jää ööseks. Vot selline koht.
Külaidüll ilma kaamliteta
Kõrbekruiiser omas elemendis
Hommikused külalised
Keegi tõmbas liivale asfalditriibu
